🔒 VANGLAANALÜÜSIKA

IGOR KUZMUK: KULBERGS, ÄRA LASKA OMA VÕIMALUSEL MOÖDA MINNA!

15. seimi valimised on möödas. Võitjad tähistavad, kaotajad loevad kaotusi. Aga kas Läti rahvas sellest võitis?

Vaatame numbreid. Võitja sai umbes 35% valimistel osalenute häältest — ligikaudu 280 tuhat. See on vaid umbes üks seitsmendik riigi elanikkonnast. Jah, valimisaktiivsus ületas poole valijaskonnast. Kuid sajad tuhanded kodanikud jäid koju ja veel ligi 200 tuhat mittekodanikku ei oma üldse õigust parlamendivalimistel hääletada.

Miks inimesed jaoskondadesse ei tulnud?

Kas tõesti sellepärast, et Lätis on kõik suurepärane ja me oleme peaaegu Šveits?

Vaevalt. Palju tõenäolisem on teine põhjus: inimesed ei usu, et valimised suudavad midagi muuta. Milleks hääletada, kui niikuinii otsustatakse kõik ilma sinuta?

President imestab madala valimisaktiivsuse üle: noh, me pingutasime, aga rahvas ei hinnanud. Aga võib-olla pole asi rahvas, vaid võimus endas?

Ida-Euroopas vaieldakse Ukraina sõja üle, arutatakse erinevaid seisukohti ja otsitakse vastuseid kõige keerulisematele küsimustele. Lätis on aga alternatiivse arvamuse ruum järsult piiratud. Avaliku seisukoha eest, mis on vastuolus ametliku liiniga, võib maksta vabadusega. Ma ei räägi sellest kuulujuttude põhjal – noh, te saite minust aru. Ja milline valija, kes kardab oma vaadete tagajärgi, tahab avalikult poliitilises diskussioonis osaleda?

On ka teine pettumuse põhjus — lõputud reformilubadused.

Mäletate Zatlersi Reformiparteid? Nimi oli kõlav, osalemine võimul reaalne. Aga kus on reformid ise? Erakond vajus poliitilisse unustusse, aga süsteem jäi.

Nüüd räägib reformidest Kulbergs. Valijad andsid talle usalduskrediidi. Aga kui võimule jäävad samad jõud, kes riiki varem juhtisid, kes garanteerib, et muutused ei upu tavapärasesse bürokraatiasse ja sisepoliitilistesse kokkulepetesse? Kas Kulbergs ei puutu kokku sama sabotaažiga, mis suudab maha matta isegi kõige ilusamad plaanid?

Süsteemi ei saa reformida, toetudes ainult neile, kes on huvitatud selle säilitamisest.
Majandus ilma juurteta ei kasva
Kulbergs räägib majanduse tõusust. Aga selleks on vaja mitte ainult ilusaid avaldusi ja eelarvearvutusi. Vaja on kaubandust, investeeringuid, käibekapitali ja juurdepääsu rahvusvahelistele turgudele.

Meenutagem, miks just siin kasvasid ajalooliselt Riia ja teised Läti linnad. Läti asus ida ja lääne vaheliste kaubateede ristumiskohas. Sadamad, raudteed, torujuhtmed ja transiit lõid töökohti, tõid sissetulekuid ja sidusid meie riigi välismaailmaga.

Loobuda majanduslikest võimalustest ainult poliitilistel kaalutlustel on riskantne strateegia.

Muidugi peab kaubandus arvestama sanktsioonide, julgeoleku ja tegelike turutingimustega. Kuid majandust ei ole võimalik jätkusuutlikult arendada, lõigates vabatahtlikult end ära tervetest turgudest ja transiidiahelatest.

Raiutud juurtega puud ei päästa ükski kastmine. Saksamaa seisab juba silmitsi tõsiste väljakutsetega oma tööstusele, sealhulgas energia hinna ja Hiina konkurentsi tõttu. Lätil on seda enam vaja kainelt hinnata oma eeliseid, mitte neist loobuda tagajärgi kaalumata.

Riik vajab mitte kosmeetilist remonti, vaid taaskäivitust
Majandusprobleemid on poliitilisest süsteemist lahutamatud. Seni kuni erakondlik distsipliin on tähtsam saadiku isiklikust vastutusest valija ees, riskib parlament muutuda saaliks, kus vaid formaalselt kinnitatakse suletud uste taga tehtud otsuseid.
Ma arvan, et Läti vajab sügavat põhiseadusreformi.
Pool seimi saadikutest võiks valida ühemandaadilistes ringkondades, teise poole erakondade nimekirjade järgi. Siis vastutaks iga ühemandaadiline saadik ennekõike konkreetsete inimeste ees, kes elavad kõrval ja tunnevad teda isiklikult. Tal tuleks karta mitte erakonna juhtkonna viha, vaid oma valijate rahulolematust.

⚡️⚡️⚡️